Oliveri ajaveebOliveri mõtted, tegevused, ideed ja nende tagajärjed ning tulemid.

Hei, nüüd võimalus avaldada minu kohta anonüümselt arvamust. Lihtsalt kirjuta oma mõtteavaldus siia:

Kuna mu vahva sinine arvuti andis otsad (erkaanikaablid läksid katki ja remont oleks ülemäära kalliks läinud) siis otsustasin selle varuosadeks müüa.
Müün kõik peale kõvaketta maha.
DVD/CD kirjutaja/lugeja LG GSA – T20N
WiFi kaart WM395ABG MOW2
2x 1GB RAM DDR2
56K modem Agere Delphi AM3 D40
Ventilaator LG Innotek E33
Protsessor Intel Core 2 Duo LF80537 (1,5 GHz)
Ekraan 12,1″ LTN121W1-L03
Ekraani kinnihoidmisrauad, L ja R
Veebikaamera, sisseehitatud
WiFi-püüdja ekraanisisene
Mikrofon, sisseehitatud
Magnetid ekraani ja klaviatuuriosa kokkuhoidmiseks
TouchPad hiireplaat koos mooduli ja sõrmejäljelugejaga
Sisseehitatud kõlarid
Kaablid-kruvid jms (küsi täpsemalt)
Korpus (kulunud ja kohati katki, aga kui vaja siis detailid kasutatavad)
Klaviatuur (nähtavate kasutusjälgedega)
Adapter
Aku (üle 2 aasta kasutatud, peab vastu 2-4 tundi)

Kindlasti unustasin mõne osa siit nimekirjast välja. Kirjuta mulle ja anna teada, mis osa soovid.

Kõik osad on kasutatud. Mina ei anna omapoolset garantiid ega osta osi tagasi.
Kõik hinnad on kokkuleppelised. Ostusoovi korral kirjuta oliver.hainsalu@gmail.com.

Oliver.

Jap, just “Kaotajad” oli meie koolis toimunud lavastuse pealkiri. Autoriks Jaan Tätte.
Kuna olin ise meeskonnas siis mu arvamus sellest ei pruugi olla 100% objektiivne.
Igatahes selle näidendiesituse võib lugeda täielikult õnnestunuks. Me ei pidanud rakendama ühtegi tagavaraplaani, mis on väga hea.
Pärast 2 kuud tööd saime me sellega hakkama. 2 kuud sisaldasid intriige, pisaraid, naeru, röökimist, viha ja palju proove. Väga palju.
Viimane proov oli enne etendust, sama päeva hommikul. 2h enne etenduse algust olime pärast proovi väga ebakindlad, sest proov ebaõnnestus suuresti. Samas oli etendus juba välja kuulutatud ja kõik (ka me ise) ootasime seda väga. Viimasel hetkel tuli veel asju välja ja kavad prinditi näiteks minut enne etenduse algust. Samuti kukkus üks küljekardin paigast ära, vahetult enne etenduse algust. Aga saime kiirelt kõigega hakkama ja tulime kõigest välja.
Hetkel, kui etenduse paelavastaja, meie kirjandusõpetaja, etenduse välja kuulutas oli lava taga pinge laes. Lava taga oli õhus tunda värisemist. Tõsiselt, kõigi käed värisesid.
Eriti oli huvitav jälgida seda, kuidas ma iga viie minuti tagant ütlesin “etenduseni jäänud x minutit”. Kui oli veel 30 minutit, oli kõik veel suhteliselt rahulik. Kui 20, tekkis väike värin ja rahvas hakkas vaikselt kogunema. 10 minuti peal oli juba kerge paanika ja rahvast voolas koridori. 5 minuti peal lasime rahva sisse ja lava taga olid nii meeleolud kui pinge laes. 1 minuti peal tegime energiaringe ja kordasime viimaseid fraase ja tagavaraplaane.
Ja siis ta algas. Ei hakka siin vist kogu näidendi sisu ümber jutustama, aga jah, see õnnestus.
Kogu etenduse aja olin ma lava taga. Andsin teada kui keegi peab lavale minema jne. Mul polnud suur osa, isegi mitte nähtav-kuuldav, aga sain siiski kogeda seda, mida näitlejadki. Õnnestumise tunnet.
Pärast näidendit, kui käis lõpulaul (“Ma tahan olla öö“), kogunesid näitlejad nii backstage ossa kui lavale ja kõik lihtsalt tormasid, naersid ja olid megaõnnelikud. Kohutavalt suurepärane tunne oli näha ja kogeda 10 tuttava inimese puhast õnne, mis paistis ja kiirgas igalt poolt. Siis lükkasime ukse lahti ja näitlejad läksid lava ette kummardama. Publiku aplaus ja naeratused olid lihtsalt midagi, mida on raske ette kujutada.
Siis läksime lavale tagasi ja (publik vist ei kuulnud) aga kõik jooksid otse lavale ja lihtsalt karjusid ja kilkasid ja naersid. Kostus mitu korda hüüatus “Ära tegime!”. Kõik kallistasid ja naeratasid. Mõni isegi nuttis. Ja nii me lihtsalt jooksime seal, õnnes.
Ülihull, kuidas üks õnnestumine viib inimesed niimoodi kokku ja kuidas see võib inimesed nii õnnelikuks teha.
Kindlasti leidub inimesi, kes peavad näidendit ebaõnnestunuks. Kindlasti leidub ka neid, kellele lihtsalt see ei meeldinud ja kõik. Aga kindlasti leidub ka neid, kes arvavad, et see oli üks mega mega lahe etendus.
Võin öelda, et see tunne, mis tekkis pärast etendust laval ja selle ees, publiku ees kummardades… See paneb meid ilmselt uut etendust tegema. Ei saa veel midagi lubada kahjuks.
Üle kahe kuu tööd ja lõpptulemus oli suurepärane. Lihtsalt mega.
Tahan siinkohal enda poolt tõsiselt kiita ja tänada kõiki, kes kuidagigi näidendiga seotud olid. Eriti näitlejaid, kes tegid väga tublit tööd. Ära tegime!!!

Mis arvad näitendist sina? Kas selle võib õnnestunuks lugeda? Mis meeldis? Mis ei meeldinud? Kommenteeri

Oliver.

Hei kõigile!

Kui oled meediahuviline ja teed koolis koolilehte või huvitab sind lihtsalt meedia, on mul sulle pakkumine: Noorte Meediaklubi Multimeedialaager Jõhvis 2010.
Osavõtumaks on 250 eeku (toit, materjalid jne), mille peaks tasuma su kool. Üritus ise toimub kevadvaheaja viimastel päevadel (26-28 märts).
Ööbimine toimub klassides, seega tuleks kaasa võtta madrats ja magamiskott.
Võid lugeda NMK laagritest siit, siit ja siit. Soovitan tulla ja mina ise lähen üsna kindlasti, sest need laagrid on supermegad olnud.
Rohkem infot asja kohta siit.

Näeme laagris!
Oliver.

Mõtlesin, et peaks endast teada andma. Täitsa elus olen.
Üks päris kiire nädal on möödunud. Esiteks ofc kool. Mingi megapalju kontrolltöid, teste ja tunnikontrolle on olnud. Lisaks tuli täna välja, et kuna kunstiajaloos keegi ei õpi siis peame kevadel vist üleminekueksami tegema. Kunstiajaloos.
Olen sööma hakanud. Päris suurtes kogustes. Väga huvitav, sest enne olin siuke pigem vähesööja, aga nüüd nagu miski muutus lambist. See on ilmselt hea, sest juurde ma naljalt ei võta.
Unegraafik on taas paigast ära. Eile jäin kell 6pm magama ja ärkasin keskööl. Ja siis jäin magama kell 4am, ärkasin kell 6am. Päris kriipi oli täna koolis olla. Kui siuke unegraafik on siis tekivad kuumahood ja äkkpeavalud ja hetked, kus lihtsalt magama jääda võid. Ja üleüldse käid ringi nagu täis oleksid. Tunnid on toredamad ja kahtlane on, et siis tekib mingi eriline loomingulaine. Ajad sürri teksti nagu pasta pastamasinast.
Esimesel nädala päeval käisime klassiga kinos. Kolmetunnine film kohe pärast kooli. Ostsime sinna süüa kaasa (kuigi tegelikult vist väga ei tohiks? aga me oleks ära vajunud seal muidu). Tore oli fetajuustu ja šokolaadi süüa, Norra(?) keele saatel.
Esmaspäeval oli koosolek ka, peaaegu kohe pärast kinoskäimist. Tegime päris kardinaalseid otsuseid. Eelarvenumbrid on ikka päris suured. Ja vedasn meie administraatori lõpuks kohale.
Esmaspäev oli kokkuvõttes päris sürr päev. Vähemalt lõpupool. Õhtut läbisid päris sügavamõttelised teemad, mis olid lõpuks mu mõtteis läbivad teemad kogu nädala. Inimesed on uskumatud ja mul on õnn omada kõige paremaid sõpru maailmas.
Ja muidugi sain endale eile kapi. Meil on koolis mõnikümmend kappi, millele pidevalt tormi joostakse. Ja nüüd sain mina ühe neist endale. Mõtlesin, et üksi on veits kõle ja sebisin endale naabri, kellega koos kappi jagan. Selleks on üks klassivennast sõber.
Täna veetsin hommikuse esimese tunni kappi täiendades. Kleepisin sinna igast asju sisse. Nüüd on see suht keskus. Oleks seal vaid elektrisüsteem… Igatahes kõik imetlevad kappi.
Tuleb loominguga läheneda
No ja eile õhtul avastasin, et mõni klassikaaslane on päris humoorikas. Seda siis sarkastilises mõttes. Tore on mind ju niisama sõimata. Rõhutan sõna niisama (= põhjenduseta). Küll inimesed on vahvad.
Igatahes leidsin uue sõbranna. Ülimõnus on käia pärast tunde kusagil kohvikus istumas või söömas.
Samas pole nii mõnus kella poole kaheksa-üheksa paiku alles koolist koju jõuda
Näidendiga on suht seisuvesi. Kuna üks põhiinimestest kadus välismaale(vist?), siis nüüd järgmised nädal aega on seisakut oodata. Ja siis läheb täiega edasi. Ja märtsi keskel on etendus.
Mina olen näidendis nii palju teinud kui võimalik ja minu poolt on kõik valmis. Mulle meeldib see tunne.
Igatahes on nädal kiire olnud. Nüüd naudin ilmselt kodust nädalavahetust. Vaja vahepeal siin ka viibida.
Järgmine nädal on keeruline. Mingi metsateemad + muuseumid + kool + aktus vms…
Eniveis, alati on põhjust rõõmustamiseks.

Neljas.
Oliver.