Oliveri ajaveebOliveri mõtted, tegevused, ideed ja nende tagajärjed ning tulemid.

Ja ongi aasta iga hetk läbi saamas.
Mõtlesin, et millest küll täna kirjutada siia. Aastakokkuvõte, kiire hetk õhtust, tulevikumõtted… Mõtlesin veidi kirjutada suhtumisest.
See aasta on möödunud suurepäraselt. Või siis kohutavalt. Täpselt nii, kuidas sellesse suhtuda. Iga päev on möödunud ülimalt kiirelt. Mõtle läinud aastale. Mida sa siis kokkuvõttes teinud oled. Mida korraldanud, kas end arendanud ja kas see kõik hea on olnud?
Kõik oleneb sellest, mis vaatenurgast sa asju vaatad. Leia see vaatenurk, mis on positiivne nii sulle kui teistele.
Minu aasta on seetõttu möödunud suurepäraselt.
Läksin gümnaasiumisse, mis oli minu jaoks elus järgmine aste edasi.
Leidsin töö, mis oli ootamatu, aga väga hea üllatus.
Sain veelgi suurema kindluse oma kutsumuse suhtes, milleks on ajakirjandus.
Kogesin palju uut pea igal alal ja mõni kogemus oli tõeliselt uskumatu.
Jõudsin endas rohkem selgusele ja arendasin end igas mõttes.
Sain aru, et mul on maailma parimad sõbrad.
Ja see nimekiri täieneks veel ja veel, aga enne lõppeks aasta ära.
Igatahes armastan ma oma elu ja kõike mis siin maailmas on.
Kindlasti tuleb head, kindlasti halba. Ole positiivne ja tea, et elu läheb edasi, ükskõik mis juhtub.
Soovin südamest, et kõigil teil, mu sõbrad, tuttavad ja blogilugejad, läheks uus aasta lihtsalt megasuurepäraselt.
Loodan end kõigi teie aastavahetushetk tuleb muhe ja armas. Sama loodan ka kõigi uue aasta kohta.
Tänaseks kõik. Selleks aastaks samuti. Kohtume juba vähem kui 24h pärast.

Olge megad!
Oliver.

Füüsiliselt toimus täna väga vähe asju. Käisin vaid kaks korda linnas.
Vaimselt toimus aga täna skaalal hüppeid orgudest mäetippudeni. Ootamatusi tuleb ikka ette, aga on asju, mida ei oota üldse. Üks selline asi täna juhtus.
Aga õhtuks olid probleemid lahendatud. Minuga ei juhtunud midagi, aga alati on tore sõpru aidata.
Kokkuvõttes oli kurnav päev.
Alguses pidin ühe sõbrannaga kokku saama, aga kaotasin temaga ühenduse ja nii me teineteisega ei kohtunudki.
Aga sain teise sõbrannaga kokku. See kujunes toredaks lõunaks.
Kojus jõudin vaid mõni hetk olla. Siis tormasin jälle linna tagasi.
Veetsin linnas umbes tunni ja tulin tagasi koju.
Kokkuvõttes olen tänase päevaga ikkagi ilmselt rahul.
Ja just nüüd said kõik asjad korda. Kõik on lihtsalt nii hea.
Ootan juba uut aastat. Sugulased tulevad siia. Aastavahetus tuleb mõnus.
Homme on Mari sünnipäev.

Suhtekorraldaja.
Oliver.

Üks igav päev on olnud. Hommikul tegelesin tõlkimise ja kontseptsioonikirjutamisega. Päeval ka kontseptsioonikirjutamine. Ja siis muidugi teatud asutustega meilitsi ühendumine, et saaks seda kontseptiooni esitleda ka kellelegi.
Õhtu… No suhtedraamad ja kontseptsioon.
Mulle meeldib, kui ma olen kellelegi midagi õpetanud. Tänane näitas, et olen seda teinud ja seeläbi vähemalt ühe inimese elu veidikenegi parandanud. Jei.
Aastavahetus… hmmm. Ei teagi, mis plaanis on. Igatahes (esialgsetel andmetel) olen kodus. Kellega? Ei tea.
Elu on täis üllatusi. Poleks iial arvanud, et vaheajal sellsied ideed saan, et kontseptsiooni ja raamatut kirjutama hakkan
Aga vahva.
Ja täna sain teada ka, et mingi osa mu suguvõsast loeb samuti mu blogi. Lisaks koolile. Ja sõpradele. Ja mõndadele Eesti noortele. Jne… Kohutavalt vahva, mulle meeldib, et inimesi huvitab, mida ma teen.
Aga kõike muhedat, ma asun edasi kirjutama.

That’s my boy!
Oliver.

Täna on olnud üks äärmiselt megahuvitav päev.
Hommikupoole (kell 3 päeval siis) käisin Diana pool. Väike kohv ja kontseptsiooni esitlus.
Kell neli sain Mariga kokku. Lasin kella poleerida ja poodlesime ka veidi. Küpsised on head.
Vahetult enne Mari poole sõitu (ehk siis Krissussesõitu) nägin, kuidas mu nina eest sõitsid tuletõrje- ja pommirühmaautod Viru keskuse idavärava juurde. Vaatasin, et eitea, kas tõesti pommiähvardus. Viimasel hetkel otsustasin mitte läbi Viru trollipeatusesse minna. Kui oleksin läbi Viru läinud, oleks ma olnud üks evakueeritutest, sest hiljem sain online uudistest teada, et tegu oligi pommiähvardusega ja kogu keskus evakueeriti umbes 5 minutit pärast seda, kui ma trolli istusin. Uskumatu.
Kojujõudes hakkasin kontseptsiooni kirjutama. Ühe idee ainetel. Kirjutasin ka ühele riigiasutusele sellega seoses ja leidsin sõprade seast disaineri, kes mulle kontseptsiooni juurde joonised teeb. Suurepärane.
Aga hetkel jätkan kirjutamist. See kontseptsioon on gigantne.
Lisaks veel raamatuidee, mis paari sõbra poolt juba kiitusi saanud, niiet oleks vaja sedagi veidi kirjutada. Oeh.
Ja ma arvasin, et ma puhkan sel vaheajal

Mwhihihi.
Oliver.

Hommikupoolne päeva osa oli suht igav. Ärkasingi vist umbes kell 12.
Õhtu poole tuli aga mul megahea idee noortele.ee’ga seoses. Uus revolutsiooniline viis virtuaalsuse ja reaalsuse sidumiseks. Ilmselt näete tulemust 3-5 aasta pärast. Aga nüüd on projekt kordi mahukam ja ilmselt ülemaailmne ning ressursinõudlikum. Väga palju suurem kokkuvõttes.
Aga idee on mega. Sellest tuleb veel midagi väga suurt.
Õhtul käisin Erkiga väljas. Jalutasime pool kesklinna läbi. Mõnus oli. Igast asju sai arutatud.
Koju jõudsin umbes seitsme paiku.
Aastavahetuse kohta… Mul tulevad siia koju vahvad sugulased, aga sisetunne ütleb, et olen ikkagi sõprade seltsis.
Ja siis tekkis idee, et peaks virtuaalse aastavahetuspeo tegema. Veebikatega. Üle-eestilise. Mõtle, kui lahe see oleks!
Igatahes lähen iga hetk magama. On olnud üks vahva päev.

Sinu elu, sinu võimalused, sinu otsused.
Oliver.

Eile õhtul siis suundusin üllatuseks iseendalegi Diana poole. Otsustasin sinna kella 9 ajal õhtul minna.
Seal oli väga huvitav. Kõigepealt läksid korgud läbi. Siis tuli mu isa meile appi, et elekter tagasi saada. Tegelikult pidi kusagil vaid ühe lüliti sisse lülitama. Ja mu isa tegigi seda.
Siis õhtu jooksul juhtus veel igast asju. Mitte meil Di’ga, aga paljudel mu tuttavatel.
Need olid ühed kreisid jõulud.
Magama sain kella seitsme ajal hommikul. Ärkasin kell üheksa. Siis pea kohe suundusin ka koju.
Kodus oli mul unetusest megahalb olla.
Sõin natuke, läksin magama.
Ärkasin kella kuue paiku õhtul kohutava peavaluga. Nüüd olen ärkvel ja töökorras.
Hetkel vaatan natuke telkut ja siis lähen jälle magama.

Kõrgid.
Oliver.

Esimene jõulupüha.
Päev möödub siiani uniselt ja üsnagi tegevusvaeselt. Käisime sugulaste ja perega Solarises. Olime seal vääga vähe aega.
Ostsime ühe itaalia stiilis jõulukeeksi. Täpselt sellise, nagu ameerika filmides need “puuviljakoogid” (fruitcake). Ma mõistan täiesti, miks nad neid vihkvavad. Kui oled umbes mõnisada grammi seda ära söönud, siis tõesti on isu aastateks täis.
Itaalia stiilis tähendab siis et see näeb tüüpilise nurgelise asemel välja nagu gigantne muffin.
Täna tuli ka ideaalne raamatuidee. Hakkan võib-olla millalgi kirjutama ka. Ei tea kaugele sellega jõuab.
Igatahes on siiani tõesti päev möödunud pigem igavalt. Õhtu kohta pole ka eriti suurepäraseid prognoose, sest need, kellega algselt jõule tähistama minema pidin, ei leidnud kahjuks aega, et seda täna teha.
Kuidagi on aeg läinud aeglasemaks.
Ega jamh, nüüd ma vist siis raamatut kirjutama vaikselt.

üks.
Oliver.