Oliveri ajaveebOliveri mõtted, tegevused, ideed ja nende tagajärjed ning tulemid.

Edaspidi vist vaatan, kas panen selle “ehk …” asja pealkirja. Pole erilist mõtet.
Naljakas mõelda, et jõulud on iga hetk siin. Jõulutunne aga jõuab enamasti suveks. Täna on novembri viimane päev, väljas on vihmane lirts-lörts ja linn on jõulutulukesi täis.
Kuulsin, et on normaalne 3m kuuse peale 700 ehet riputada. Ma ütleks, et see on kriipi. Solarises nägin mõnda kolmemeetrist kuuske, kus tõesti vähemalt üle pooletuhande ehte peal. See oli suht… Ei ütleks, et glamuurne. See oli pigem jube. Kuusk ise oli ofc kunstkuusk, veinivalge. Nägi välja mitte nagu kuusk vaid nagu ehtehunnik. Mu arvamus sellest on selline, et mulle ei lähe see lihtsalt peale. Ehteid peaks olema umbes poole vähem – iga meetri peale umbes 100-150. Valguskette iga meetri peale paar meetrit, nagu ka karda. Aga see on minu arvamus.
Endal hetkel veel kuuske pole. Jõulutunnet ka mitte.
Aga veidi lähemalt tänasest päevast – olin kodus. Tervis pole 100% hea ja seetõttu otsutasin veidi kodus olla. Halva tervisega kooli minna on suht jama – võib väga haigeks jääda. Mu õega suht nii juhtuski täna.
Otsustasin ka ära, et reedel Tartusse ei lähe. Seal poleks midagi teha – kõigil on kusagil mujal midagi paremat teha, kes seal elavad, kui minuga ringi tšillida. Aga mis seal ikka. Teinekord siis.
Rohkem nagu täna ei teinudki. Magasin ka. Ja jõudsin järeldusele, et inimesed on armsad
Hetkel aga lõpetan.

Read me.
Oliver.

Üle väga pika aja üks selline päev, kus ma kodust välja ei astunudki.
Päev möödus igavalt – mõeldes.
Nimelt, elu on taas uusi pöördeid sisse võtnud ja täitsa ootamatuks muutunud, seda kõige paremas mõttes.
Olen leidnud uusi viise, kuidas end ja end ümbritsevaid inimesi õnnelikuks teha, esimesi neist juba rakendan vaikselt.
Täna tuli ka kirjanduse hinne välja. 4. Vahva kommentaariga.
Ei jõua ära oodata eesti keele hinnet. Õigemini, selle kommentaari. Need on alati legendaarsed.
Eesti keelega seoses, pärast SINA töötuba käisime väiksema kambaga söömas ja seal üks kutt oli õppinud kunagi samas koolis, kus mina ja minu hetke eesti keele õpetaja käe all. Vahva
Eniveis, taipasin täna lisaks kõigele, et maailmas pole juhuseid. Huvitav, aga jah, kõik on looduse poolt põhjustatud, seeläbi inimeste läbi. Ja inimesed tekitavad tahes-tahtmata olukordi, kust end igapäevaselt leiame. Mitte juhuslikult, sest me oleme ise sinna paika läinud, kus olukord aset leiab. Ja seda eesmärgiga. Juhuseid pole olemas. Ma ei ütle, et kõik on juba ette otsustatud vms. Lihtsalt, kõik on inimese enda teha.
Aga see on minu arvamus asjast.
Tegelikult ma hetkel lõpetan, ilge unekas on.

People are tools.
Oliver.

Konverents oli siis täna. Vaatamata “karantiinile” jõudsin sinna kohale. Erinevalt meie projektijuhist(-.-).
Konverents oli muidu ise vahva. Haller rääkis väärtushinnangutest ja suhetest jne.
Selle ajal lendasid taaskord meie meeskonnas ringi igasugu eriti naljakad killud. “1200 ruutmeetrine kontor on veidi liiga suur” ja “Mina tahan keppi!” on head näited.
Pärast seda suudusime väiksema kambaga CC-plaza revalisse sööma. Väike kirju koer ja latte, jeesjees.
Ja seejärel läksime Mariga vanalinnatiirule. Käisime paar kohvikut läbi, kuid lõpetasime siiski vabaka burksiputka ligiduses.
Tegelikult, sealt jõudsime Solarisse.
Solarises rääkisime laialt “Bodies Revealed” näitusest. Mari pidas sellist kehade säilitamist ebaeetiliseks. Siis äkki hüppas meie ees kõndinud ja meid juba veidi stalkinud naine end meie poole ja ütles, et tema vanaema andis allkirja, et temagi keha võib kasutada meditsiinilseteks eesmärkideks (nagu näiteks see näitus) ja et tema ei saa midagi teha. Nii megatore, et inimesed niimoodi heas mõttes vahele segavad. Super, et eestlased on avatumaks muutunud ja julgevad (heas mõttes ja heade kavatsustega) oma arvamust avaldada niimoodi. Mega lihtsalt!
Igatahes veetsime väga pikalt seejärel aega ökotoodete leti ääres igasugu asju uurides. Solarise ökotoodete leti valik on üllatavalt suur. FairTrade märgiga asju leiab poe pealt igalt poolt.
Päeva kokkuvõtteks – uued tutvused on superlahedad!
Hetkel aga lõpetan, kell on 23:59 ja aeg on liikuda uude päeva.

Aeg edasi liikuda.
Oliver.

Istusin täna terve päeva kodus. Kuna mul pole just kõige tugevam tervis ja igasugu viirused levivad, siis vanemad otsustasid mu karantiini panna.
Mis ma ikka teha saan…
Igatahes on suht igav. Okei, väga igav.
Koosolekud jms toimuvad ilmselt veebikaamera teel.
Suhete alal toimus väike pööre ühes teatud kohas. Jees, väga huvitav.
Ja homme on SINA konverents. Karantiiniga ei tohiks sinna minna, aga noh.
Mainin ära, et mul pole seagrippi. Paljud juba eeldavad seda
Eniveis on olnud üks igav päev.
Sain teada, et meie koolis on esimene seagripijuhtum. Keegi algkoolist. Kohe kirjutan sellest ka kooli blogisse…
Aga hetkel lõpetan.

it’s you, it’s me.
Oliver.

Okou. Olen unustanud blogida. Lihtsalt, alati ei ole meeles seda teha ja viimased päevad on möödunud suhteliselt väga igavalt. Igatahes teen nüüd kiirelt paar sissekannet.
Neljapäev siis.
Tunnid läksid kiirelt, aga kolmas tund… Oh õudu. Okei, tore, et kodanikupäeva puhul kutsute külla TÜ proffessori, aga noh… Maitea. See loeng oli suht igav.
Ma ei taha kõigi eest rääkida, aga tõesti, sellest loengust alates olid mõned ikka suht unised. Mina kaasa arvatud. Tahtsin kiirelt klappe pähe, et natukenegi energiat saaks, aga polnud ühtegi vaba hetke selleks.
Siis möödus veel paar tundi ja läksime kinno. “Agfanistani superstaar” oli film. Väga huvitav. Naist taheti ära tappa, sest ta tantsis telkus otse-eetris. Kriipi.
Pärast seda käisime Maritega söömas ja paarist kohast läbi.
Ja siis tulin koju ja jäin suht kohe magama.
Selline vahva päev siis.
A, rootsi keeles oli kontrolltöö ka. Sain hindeks kahe.
Kursuse sain rootsi keele kolme, kommentaariga, et mul pole vist õppimisharjumust, et keeleõpe tähendab tüütut päheõppimist, aga ma ei ole harjunud seda tegema. Right! Ma tõesti ei leia aega ega viitsimist sõnu pähe tuupida. Päevast päeva. Inglise ja prantsuse keeles on nad ise pähe jäänud, ilma, et peaksin neid tuupima.
Vene keele kursuse sain muide kolme.
Ja inglise keele oma nelja.
Rohkem kursusehindeid nagu väljas pole.
Viimastel päevadel on suhete alal suht huvitavad muutused toimunud…
Hetkel aga lõpetan.

Je suis musik.
Oliver.

Jamh, täna oli plaan minna vaatama kahte electro-musa filmi PÖFF’ile. Need olid siis “Darkbeat” ja “Elektrooniline Reykjavk”.
Läksime Dianaga pileteid ostma, vahetult enne seanssi ja tuli välja, et need mõlemad seansid (mis ka PÖFF’i ainsad) olid välja müüdud.
Veidi nördinud olen, aga ei hakka siin kedagi süüdistama, siiski oleksin pidanud ise pilteid varakult netist soetama. Ei tulnud selle peale, et filme nii suur edu tabab. Eijah, ega midagi.
Homme siis paarile filmile. Ja vist ka reedel ühele. Aga eks näis.
Igatahes on homme veidi lühem päev.
Oi, täna oli Tartus suht kreisi päev olnud. Koolitulistamisähvardus ja kaks pommiähvardust. Kriipi.
Ja levib ka uudis, et varsti-varsti kuulutatakse eestis välja ülemiste hingamisteede haiguste epideemia. See on hea idee – see pidurdaks veidi mõndade haiguste levikut.
Avastasin just endal kurguvalu. Okou.
Koolipäevast ka paari sõnaga. Kokkuvõttes väsitav, aga tore. Viimased kaks psühholoogiat olid eriti vahvad.
Matemaatikas oli kontrolltöö.
Rootsi keeles on meie klassi suht (väga) madala taseme tõttu korduskontrolltöö.
Aga jamh, ma hetkel hakkangi tegelikult selleks õppima.

Programmi lõpp, järeluuringute algus.
Oliver.

Tänane päev oli minu jaoks puhkus. Kooli ei jõudnud, magasin kella 14ni.
See oli ka suht kõik, mida täna tegin. Magasin ja lebotasin niisama.
Veidi tegelikult ka õppisin homseks matemaatika kontrolltööks.
Koolist rääkides, vene keele kursuse hinne oli välja pandud. Sain kolme. Päris hästi. Protsent oli 75,3.
Tegelsin ka eile öösel õpimapiga. Peame nimelt kirjanduses koostama mappi, kuhu peame kirja panema kommentaarid ja mõtted ning faktid filmidest, näidenditest ja raamatutest. Lisaks tsitaadid, artiklid jms. Pidin seda kooliaasta algusest pidama, aga… jah, pidin.
Nüüd olen mitmeid kordi teatris käinud ja raamatuid lugenud ja kinos käinud. Ja siis eile öösel ma üritasin kogu seda värki meelde tuletada. Minu 0mb mälu juures on seda suht raske teha. Mäletasin vaid hiljutisi näidendeid ning nendegi peategelaste nimed olid meelest läinud. Ja täna kirjutangi veel tänanähtud filmi kokkuvõtet.
Käisin nimelt PÖFF’i raames Cinamonis filmi “must õhupall” vaatamas.
Cinamonis on kenad laed.
Film rääkis ühest austraalia 15-aastsest poisist (kes nägi välja nagu 22), kelle vend oli autist. Poiss sai oma tüdrukuga tuttavaks, kui ta autistist vend jooksis tüdruku majja vetsu, samal ajal käis tüdruk duši all. Ja poisi sünnipäeval (ta sai 16) hakkas ta vend ta tüdruku peale/pärast pihku taguma. Poiss sai megavihaseks ja läks vennale kallale. Aga lõpus andestas ta oma vennale ja võttis teda sellisena nagu ta on.
Homme kahte filmi vaatama.
Aga hetkel magama ära ilmselgelt.

trilemma.
Oliver.