Oliveri ajaveebOliveri mõtted, tegevused, ideed ja nende tagajärjed ning tulemid.

Viimane aprilli päev juba käes. Kas pole tore/kohutav?
Tänane päev, kuni kella kaheni oli kõik üsna mõttetu. Koolis oli igav ja värki, sain paarist viimasest tunnist ära, matas oli kolme inimesega KT ja üldse, kool oli kahtlaselt tühi.
Essa tund kehaline. Jalgpall.
Siis kirjandus, seekord asendusõpetajaga. Vahelduseks oli selline tund ka tore.
Seejärel muusika ehk marta-ja-mina-võrdlesime-üksteise-mobillide-kaamerate-kvalieeti. Vahva.
Siis keemia, kontrolltöö, mille saan arvatavasti 4- või 3.
Seejärel matemaatika, mida juba mainisin. See kestis vaid umbes 20 minutit.
Siis pidi tegelikult tulema bioloogia, aga kahjuks ma sinna tundi ei jõudnudki vaid avastasin end tunni alguses trollist.
Seejärel aga pidi tulema geograafia, mis kõigile mitte mingiks üllatuseks ära jäi.
Kojujõudnuna, ei viitsinud ma kodus istuda. Hüppasin ratta selga, sõitsin kodust mustamäele ja tagasi. Lihtsalt igavusest. Mingi 20km.
Kodus tagasi, tulin msni ja Mirjam kutsus mind rattaga sõitma. Hull, nagu ma olen, võtsin retke uuesti ette. Mustamäele, sealt Harkule ja sealt tagasi koju. Mirjam on tore. Veidi rohkem kui 25km.
Nüüd on “kerge” väsimus, vedelikupuudus ja kui ma kahe minuti jooksul midagi ei söö, pean kirstu voodina kasutama.
Siseasjades (aka soul-värk), seal on hetkel kõik korras. Olen 99% vaba ja 100% hull. Kes soovib tükikest?
1%, muide, kuulub ühele, kellega lootused tulevaseks suhteks
Küsimusi?

Mmm, electro ja msn, ehk igaõhtune menüü.
Oliver.

Appi, tänane päev on täiesti maha magatud.
Eile oli väsitav, täna oli aeg magamiseks. Tõsiselt.
Põhimõtteliselt…
Oli vaid kuus tundi. Esimesed kaks matemaatikat, sain kõigest aru ja värki. Homme on kontrolltöö.
Siis keemia, kus valmistusime homseks kontrolltööks.
Seejärel vene keel, seal vist õppisime mingeid sõnu.
Siis kaks eesti keelt. Ma sain juba mingi… poole tunniga hakkama? Kirjutasime harjutustesti raames lühikirjandit. “Kool, kus tahaksin õppida”. Hästi õnnestus seekord vist. Ja seejärel ma kõndisin Prismasse, ostsin sealt pildiraami, siis kõndisin tagasi, ootasin mingi 30 minutit ja siis tuli, issi kes viis mind autoga koju.
Põhitrikk on selles, et mul oli terve päev nii hull unekas, et ma ei suutnudki tegelikult eriti midagi teha. Idikana, nagu ma olen, ostsin veel Dynami:ti ka, see teeb mind ERITI uniseks. Ja koju jõudes vajusin põhimõtteliselt papudes magama, magasin mõne tunni, siis kohusetunne äratas mu üles, et hakkaksin geograafia kirjandit kirjutama. Tšehhi kohta. Wikipedia ja veidi DJ nFiX’i piinamist (ta ju Tšehhis elav) ja sain 1,5 lk pikkuse ja üsna väga informatiivse kirjandi. nFiX’i käest sain igast Tšehhikeelseid fraase, näiteks, kuidas on Tšehhi slängiga ja mida mis tähendab… Ja E14 pidi ka varsti tulema.
Põhimõtteliselt on tänane päev möödunud magades ja higistades. Eww.
Aga jamh, nüüd olen peaaegu üksi kodus. Suur osa perest (ema, õde, tädi, onu elukaaslane…) endriike kontserdil.
iPhone hind on ikka veel 5000.-.
Homme füsaõpsi sünna, jehuu?
Kaks kontrolltööd, 7 tundi, esimene kehaline, võeh.
Kui vaid und poleks, sõidaks rattaga praegu.
Aga nüüd lähen vist magama.

Nazdar (“Head aega” Tšehhi slängis).
Oliver.

Kõigest järjekorras.
Matemaatika oli tore, sain kõigest aru.
Siis eesti keeles oli test, mis tundus üsna lihtne. Siis inglise keel, seal tööleht. Bioloogia magasin maha. Geograafias TV. Matemaatikas oli üsna lihtne tund. Vene keeles oli vähe rahvast, eKooli tekkis neli.
Pärast kooli kohtusin korra Dianaga, Siis võtsin ette ja sõitsin rattaga mustamäele. Nägin Mari uue soengu ära ja vahetasime paar uudist. Edasi-tagasi kokku 22km. Ülimõnus väss on nüüd.
Uudiseks see, et SA Ruta Kruuda fond andis välja esseekogumiku kuhu koguti parimad neist sadadest esseedest. Kirjutasin ka sinna ja täna tuli sealt kooli aadressile ja minu nimele kiri. Mulle saadeti see esseekogumik. Ja ülla-ülla, 13ndal leheküljel oli minu kirjutatud looke. Trollis lugesin veel mingi 20 esseed läbi, ülihuvitav. Eri vaadetpunkte on huvitav jälgida.
Noo, ja nüüd olen 100% vaba, vallaline ja mul pole kedagi mõttes. It’s your chance!

Elu on tore!
Oliver.

Oijahhh.
Suvi on ikka totally käes.
Päike säras terve päev, isegi palav oli. Mõnus.
Koolis läks kõik hästi. Korra hakkas pea valutama. Tutipidu oli ja värki. Igav suht, tegelikult.
Pärast kooli tegelesin veidi iPhone müügivärgiga. Siis sain korra paari klassiõega kokku. Merli pärandas oma augu mulle.
Jamh, iPhone hind on 5000.-
Ja millest veel siis rääkida… hmm… väss on veits. Reedeks pean rattaluku muretsema. Ja pildiraami, 21x30cm.
Täna algab ANTM uus hooaeg. Jeei!
Emm, ja nüüd ma vist õpin natuke ja siis vaatan ANTM ära ja siis lähengi magama.

I guess I miss you.
Oliver.

OIBIT – Oliver Is Back In Tallinn!
Ratas on ka kaasas. Keegi sõitma?
Igatahes, sõit oli sama, mis teistpidinegi. Ehk siis 300km electrot ja house musa. Mõnus, aga lõpuks tundus, et kõrvast jookseb verd. Mõnus. Helitugevus peab olema nii tugev, et tunned muusika maitset oma keelel.
Tuli siis teemasoov. Kõigepealt tänaks seda anonüümset kommentaatorit.
Soov oli, et ma kirjutaks küüdutamisest. Või siis täpsemalt “Kommunismi hukkamõistmise tähtsusest rahvusvahelisel tasandil”, See oli vist sel aastal lõpukirjandi teema?
Huvitav teema. Kommunism üleüldiselt on minu meelest mõne üksiku plussiga enesehävitussüsteem. Ühiskondlike klasse pole. Eraomandeid ka mitte. Kõik on igas mõttes täiesti võrdsed. Samas, inimeste sisemaailm, psühhika, omapärased küljed lihvitakse maha. Kõik nullitakse, et riigil paremini läheks. Võiks öelda, et kommunistliku ideoloogiaga inimesed vaatavad asju liiga laial plaanil. Nad näevad isikuid riigi osana, mitte riigi alusena. Arvan, et selleks, et riik oleks jõukas, edukas ja silmapaistev, peaks olema tasakaal. Ofc, tähtis on, et julgeolek oleks tagatud, kuid sel on siiski piirid. Riigi põhiosa ja alus on siiski inimesed, kodanikud. Kui nende arvelt riiki “parandada” siis mis lõpuks saab? Kommunism on minu arvates enesehävituslik.
Küüditamisest. Mu vanavanaisa on küüditatud. Või vanavanavanaisa vks… Suht kriipi. Keegi mu vanavanavana-keegi põgenes küüditamise eest. Ta on veel praegugi kusagil elus, naudib pensionipõlve. Aga mitte keegi me sugulvõsast ei tea, kus ta asub. Viimane teade temalt tuli Austraaliast. Kuidagi said mingid sugulased mul kümneid aastaid tagasi temaga korraks isegi ühendust, aga nüüd on täielikt blackout.
Küüditamine on just hea näide sellest, et kommunism on enesehävituslik ideoloogia.
Veel mingeid teemasid?
Ahjaa, sõidu ajal. Üks koht, DJ nFiX’i Electro7 mixis ajab mu nutma. Kas pole õudne? See koht on muide 1:08:58 alates. Lihtsalt, kui see mingi 20 sekundiline koht tuleb, kus bass sisse tuleb, no deem. Muidu see E7 seal 1:09-1:11 suht veniv, progreelectro. Aga just see paariümnesekundiline kohake. Iseensest pisar jookseb bassi pärast Electro makes me cry, too. Muusika on ikka kõikvõimas.
Hetkeks kõik, lähen vist rattaga sõitma. Kui keegi kaaslaseks tulla viitsib?

Hold your head up high, you’re so bright!
Oliver.

Laupäev.
Maal asun, ilm on super. Suht igav on…
Selline väike üleskutse, et kui keegi soovib, et ma mingist teemast kirjutaksin (näiteks mõnest ühiskonna probleemist) ja avaldaksin oma arvamust selles osas, siis võta aga ühendust. Kommentaar (kasvõi anonüümne) või e-mail, msnis olen ka tihti sees.
Ja ega mul tegelikult tänasest päevast midagi rääkida polegi, millalgi panen täna tehtud pildid siia. Vist. Kui viitsin. Ehk siis ilmselt ei pane…
Emmel on mul täna sünna. Häppi-häppi böörtei.

All you need is love.
Oliver.

Maal olen.
Tänane päev on kiirelt möödunud.
Koolis,
essa tund kehaline, ma ei teinud seal mitte midagi.
Siis füsa. TK ja niisama-istumine.
Seejärel kunst, joonestamine. iiizi.
Siis muusika, kus oli kohal soome (pensionäride) telegatsioon kellele tegin R. Valgrest ettekande, millest nad midagi aru ei saanud.
Ja siis oli ühiskond, kus oli ülimalt lihtne kontrolltöö.
Vahetunnid möödusid kiirelt.
Pärast kooli, korra koju. Terve kodutee kuulasin ühte laulu. Soulcatchers feat. Amanda Wilson – Falling For You (radio edit). Damn, ma pole ammu nii head haussi leidnud. Tõsiselt.
Ja maalesõit oli ka vahva. 300km parimat electrot ja house musa. Liiga mõnus, aga vahel tundus, et kõrvast jookseb verd.
Nüüd olen kuni pühapäeva õhtupoolikuni maal. Linnas olen hiljemalt kell 3, pühapäeval.
Kõik hetkeks.

I’m falling for you, I know that you want me too.
Oliver.