Oliveri ajaveebOliveri mõtted, tegevused, ideed ja nende tagajärjed ning tulemid.

Tagasiii!
Kell 16 jäin magama. Kell 20 ärkasin. Jeahh…
Nüüd passin unetuna üleval. Mataosa ajust ei tööta. Just tegin neid kodused ülesandeid. Kordamisosa, päris õpiku algusest. Lihtsalt ei mäleta lahenduskäike. Õudukas. Homme KT.
Ja raamatutöö. Homseks ju vaja raamat läbi saada. Nüüd terve ööläbi aega lugeda. Mingi 30% veel lugeda. Mis mul ikka öösel muud teha?
Noo üht asja on – mõelda välja mingid aprillinaljad. Mingid originaalsed, kohutavad ja nutmaajavalt paanikattekitavad. Koolitulistamine (pakuti välja eelmise postituse kommentaarides) on ju hea idee, aga msnis juba pärast arutlusi tuli välja, et see pole ju tegelikult naljakas? Samas, midagi paremat annab välja mõelda…
Igatahes plaan on 1 asi teha, aga sellest on nagu ülim idiootsus rääkida blogis õhtul (ööl) enne 1. aprilli. (homme kirjutan blogisse nagunii… ). Igatahes, see pole midagi hullu ja tegelikult pole selle mainimine siin üldsegi mõtekas. On veel plaan midagi suuremat korraldada, aga see on üsna riskantne. Elud pole küll ohus ega ka kooli vara mitte, aga see on liiga must huumor. Ei, ma ei pane kooli põlema. Samas, kooli tuletõrjesüsteemi käivitamine (häirepuldist turvamehe laua kõrval seina peal) oleks ka ülim pränk, aga samuti, see poleks naljakas ja see võib palju maksma minna (sest pult saadab turvafirmale häire ja see saadab häire ka politseile, kiirabile, tuletõrjele…).
Ja veel sellest ka, et meie kooli jääb üllatavalt palju rahvast. Või tegelikult, no, mitte üllatavalt palju, aga meie klassist suur osa. Ja paraleelist ka mõned. Suur osa läheb humanitaari. Hästi lahe tegelikult, et mingi osagi hetke seltskonnast jääb. Eks näis, kes jääb ja kes läheb. Kohutavalt tore oleks tulevikuklassis näha Merlit, Mariot, Erkit, Dianat, Kadriliisi, Merilyt, Martat ja Raini. Siuke pisike seltskond oleks super, onju?
Reedel näen Heikkit. Ta esineb kell 16 kaubamajas. Kooriga. Ja laupäeval on ta ka laululahingus.
Hetk tagasi (mingi tund aega tagasi) tuli hull huvi sellise asja nagu binaarkoodi vastu. Natuke uurimist ja olen vaimustatud, kuidas arvutid tegelikult töötavad. Või kui kiirelt nad töötama peavad. Näiteks täht A on binaarsüsteemis 01000010. Arvuti näeb seda aga elektri sisse-välja lülitamisena. Ehk siis _-_ _ _ _ _ _ – _ (ülemised jooned = elekter sees, alumsied = elekter väljas) Ja protsessor kõigutab niimoodi vahelduvvoolu ja nii saabki ta selle tõlkida A-täheks. Mõelge, kui kiiresti see käima peab, arvestades, kui kiiresti sina ja mina trükime. Iga täht on kaheksanumbriline koodijupp. Ka iga märk. Näiteks punkt on 01001110. Huvitav või hakkan ma IT-nohikuks muutuma? Mulle tundub küll huvitav. Mu nimi on binaarkoodis 01001111 01101100 01101001 011101100 1100101 01110010. Huvitav või jaa?
Okei, aitab geek-lobast Tüütab juba ilmselgelt.
Nüüd ma igatahes raamatut lugema / magama / igavlema / matat õppima vms..

01010100 01100101 01101111 01101100 01100101 01110100 01100101 01110101 01110011 01101011 01110101 01101101 01100001 01110100 01110101 01100100
Oliver.

Homme on siis esimene aprilli päev. Ehk siis, kevad on totaalselt siin.
Ja 1. aprill… peaks mingi eriti hullu pränki välja mõtlema. Kui keegi (meie koolist) soovib mind mingisse kaasata, siis anna teada. Muidugi, kui sul on häid ideid, siis anna ka teada.
Ja täna… Bio tunnis äkki tuli üks õppealajuhatajatest sisse, kutsus meid ükshaaval direktori juurde. Tegu oli vestlusega. Ofc, hakkasid mul jalad-käed värisema, enne kui sinna sisse astusin. Kuigi õhkkond tundus väga pingeline oli siiski kõik sõbralik ja pehme. Põhimõtteliselt küsiti, et mis mu tulevikuplaanid on ja mis klassi ma minna tahan, kas reaali või humanitaari. Ja nüüd olengi tulevane Tallinna 37. keskkooli 10. A humanitaarkallakuga klassi õpilane. Jei. Klassijuhataja tuleb ka normaalne.
Tänasest päevast üldiselt. Tore oli. Nalja sai. Matast ei saanud aru. Esta sain järgivastatud.
Nalja sai, ilm on super. Tahaks välja minna, aga vaja raamat ära läbistada täna – homme lugemistöö.
Jutt ei suju kuidagi täna… Weird. Vb õhtul tuleb midagi meelde…
Ahjaa! Juba tuligi. Homme matas töö, mis tuleb ilmselt 1. Võib-olla tuleb meie oma õps tagasi homme. Loodetavasti. Ma ei saa teise rühma õpetaja seletustest eriti aru.
Ilge suvetunne on, sest kevad on käes. Kas kellelgi juba suveks ka plaane tehtud?

kümnes bee kolmkendseitse keskkool, aastal kakstuhat kümme.
Oliver.

Kuigi olin üsnagi kindel, et täna läheb viltu, nagu eilne õhtupoolik, oli päev oli üle ootuste positiivsust täis.
Esimene tund oli ajalugu (mis muudeti ühiskonnaks. KT jäi ära), kus Merli suutis kuidagi vasakule mõelda lause “Lõikasin noaga näppu.”. Geniaalne.
Siis tuli füüsika. Seal oli TK, kaks ülesannet, 1 neist läks metsa, teine tuli enam-vähem välja. Kolme saan ilmselt.
Siis vene keel. Tuli välja, et pidime Merliga tänaseks dialoogi pähe õppima.
Ning pärast seda inglise keel. Alguses oli õpsil hea tuju, aga tunni lõpp läks käest. Kaks minutit enne tunni lõppu ütles õpetaja, et laused, mida tahvlile tõlkisime, oli tegelikult vaja ka TV’sse kirjutada. Muidugi me keeldusime, sest oleksime tänu sellele vahetunni klassis istunud. Siis läks ustelukustamiseks ja karjumiseks. “Kaks kuud veel…” kordas õpetaja pidevalt meile.
Siis tuli Eesti keel. Seal oli raamatuseminar. Üsna lõbus oli. Sain viie ja kiitva märkuse eKooli.
Pärast kõike pidi algul tulema ajalugu. Siin pidi KT toimuma, aga tekkis korraks segadus ja siis tuli välja, et võisime puu- ja käsitöödesse minna. Tüdrukud said põhimõtteliselt kohe koju, poisid läksid puutöösse. Algul pidime paraleelikatega koos olema, aga nad kadusid kusagile mingi hetk ja me saime ühe puutöötunni omaette olla. Mina tegin vinüülidest 3 pisikest võtmehoidjat ja teised leiutasid tualetti. Jap, puidust, käsi- ja seljatoega tualetti. Üsna lahe tund oli. Saime lahti juba kell 13:40.
Ilmselt lugesid mu eelmist kohutavalt negatiivset postitust. Sellega seoses moraal, et ei tasu kõike nii negatiivselt võtta. Mingi poitiivne kiir peab olema, millest kinni haarata. Hommikul ärgates polnud mu tuju veel sugugi hea, kuid hetkel on mu tuju laes nagu ikka. Eile kartsin ajaloo KT’d, estas raamatu eest ühte saada (Merli ja Kadri said, 5 tükki.) ning kõike muud tänases. Aga kõik on tegelikult palju paremini. Vahel kukud ära, aga hetke pärast oled juba tõusnud. Ei tasu nii negatiivne olla, elu on ju ilus!
Tänasega vaja raamat läbi saada (soovitavalt) ja homme on bioloogias kontrolltöö. Ei muretse.
Ja täna istusime Mirjami ja Leaga sööklas, sellest võiks saada igavahetunnine traditsioon ;-D

Päike südamses, jagan heameelega.
Oliver.

Täitsa masendav päev.
Kell 19:25 läksin magama. Kell 21 oli äratus. Loomulikult oli see just see aeg, kui mu perekaaslased ärkavad ja ringi tuusama hakkavad ja ma olen ju see isik, kes teab kus meil kodus asjad asuvad. Ja nii see pikutuspaus kestiski vaid minutid.
Raamatuga pole kaugemale jõudnud. Masendav, ma saan viis ühte nüüd ju, kui ma seda veel järgneva 6 tunniga läbi ei loe. Maitea, kas jõuan. Homme kohe essa tunni ajal kontrolltöö ja pärast seda tunnikontroll. Ja siis raamatuasjad. *paanikas*.
Aega jääb puudu ja mäluruumi ka. Pea ei tööta.
Selline tunne on, nagu ma võiks selle veerandi maha kanda. Aga ma olen siuke edasisipleja, raske alla anda. Niiet, eks näis, mis juhtuma hakkab, alles.
Tuju on praegu üsna paha. Põhimõtteliselt olen viimased 2,5 päeva ainult lugenud. Ja lugenud. Ja lugenud. Ma ei viitsi enam. Ma ei taha. Ma ei jõua.
Lisaks kõigele, kolmapäeval istun estaklassis teen etteütlust järgi, teisipäeval on bioloogias suur kontrolltöö. Kolmapäeval on veel vestlus ka. Ja neljapäeval ka, geograafias kontrolltöö. Teine nädal ja mul on iga päev vähemalt 1 töö. Kohutav ju.
Ilgelt tahaks suve, sellistel hetkedel nagu praegu. Tahaks, et poleks töid, närvesöövaid ootamisi ja sündamerabandusttekitavaid ehmatusi mis seotus eKooli sisselogimisega. Nagu mata 1. Ma vihkan nüüd igavest seda õpetajat ilmselt. Loodetavasti ma ei ütle talle tunnis midagi… Nagunii nüüd see üksainus 1 keerab mul terve veerandi p***e.
Oppaaa, suured klapid lakkasid ka töötamise. Täpp i peal. A ei, arvuti kõrvaklapiavaus läks katki. Super.
Ja nüüd ema räägib:”Mis sa oled msnis või õpid?”
Ma:”Mul on õpitud, aint raamat vaja lugeda veel..”
Ema:”A ise rääkisid, et 6 KT’d tuleb?!?”
Ma:”Haahaa. Ebaloogiline ju, 1KT ja 1TK!”
Ema:”mis ainetes?”
Mina:”KT ajaloos…”
Ema:”õppisid hästi ikka?”
Mina:”noo, nagunii tuleb üks. -.- “
Ema:”Misasja? Õpi paremini siis!”
Mina:”no tänks soovituse eest -.-”
Mul pole aastaid nii halb tuju olnud. Zomg.
Oehhhhhhhhh. Tegelikult, unusta kogu eelnenud tekst. Ma ei taha su tuju halvaks teha, kallike. Oleme lihtsalt rõõmsad selle üle, et meil on kevad, ilus elukoht ja tühised probleemid, mille pärast muretseda ja mille kohta blogisissekandeid teha. Tahaks jalutama minna. Nagunii tuleb unetu öö…
*ohkab*.
Eks jamh, inimesed on üleolevad ja antiabivalmid. Kui nüüd keegi midagi msnis ütleks ka, siis ma sööks ta ära. Halvas mõttes.
Niiet, unusta kogu sissekanne ja kogu positiivsust… Sorts, et nii negatiivse sissekande tegin. Tõesti, sajandi halvim tuju vist.

Do not disturb.
Oliver.

Ööööh, pühapäev raamatu (ja ofc, electro) seltsis. Raamatust 55,4% läbi loetud. Mulje on hea. Isegi. Arvasin, et tuleb midagi ebareaalsemat aga autor on andnud igale lugejale võimaluse selle raamatu sisu enda maailmavaadet arvestades ümber tõlkida. See raamat on nagu matemaatika abivalem. Nagu tõlkimata laused. Sa saad ise kõik millegagi enda elust asendada ja kõik klapib samamoodi. Üsna uskumatu.
Iga lugeja näeb ilmselt iseend peategelasena. Minu jaoks on seal olevad inimahvid kui pensionäärid või keskerakondlased (tõesti, see polnud solvanguna mõeldud. Hästi on välja toodud mõlema poole – metsaelanike ja külaelanike – arvamused ja nende arvamuste kohtumishetked on üsna kohfliktirikkad. Meenutab Stenbocki maja. Kohutavalt ja lausa hirmuäratavalt palju. Raamatus on läbivateks teemadeks suhtlusviisid, elukeskkond ja kahe inimgruppi teineteisemõistmatus. Kas tuleb tuttav ette Eesti valitsuspoliitikast?
Samuti võib raamatu isikutesse asetada näiteks koolis või mu tutvusringkonnas olevaid inimesi. Saaks kirjutada veel kolm raamatut, mille algstruktuur oleks sama, kui tegevused, tegelased ja tegevuspaigad teised.
Seetõttu ongi see raamat üsna huvitav ja saab palju paraleele tõmmata. Juba on olnud paar naljakat koha. Näiteks see, et Ints on tegelikult emane. Ma kujutan alati raamatu tegevuskäike ette kahes paraleelses … fantaasiamaailmas? millest 1 on raamatu autori poolt loodud (siin raamatus siis mingi mereäärne eesti mets ja küla ning saar) ja enda maailmas, ehk siis raamatu tegelased on mu enese sõbrad, tuttavad. See teine maailm polegi siis fantaasiamaalim, tegelikult. Igatahes. Üsna naljakas oli, kuidas Ints (minu maailmas üks teine isik) ütleb(minu maailmas mitte metsas kusagil vaid kohvikus istudes):
“Ma saan pojad.”
ma ütlen: “A, kes isa on?”
Ta: “wtf? mismõttes nagu?”
Ma: “eh?”
Ta: “Ma emane muidu…”
Ma: “Whaaa? D Tõsiselt räägid w?”
Ta, tõsiselt: “…sa ei ole veel taibanud? Vaata otsa mulle, kas siis aru pole saada?”
Sellisena näen mina raamatu tegevust, lisaks sellele, kuidas see raamatus kujutatud. Ma tean, et see on teie, “tavainimeste” jaoks imelik, aga mulle meeldib nii lugeda ja nii elan raamatusse rohkem sisse ja saab ka rohkem nalja.
That’s me, nice to meet you.
Niipalju siis raamatust, hetkeks. Homseks vaja läbi saada, eitea, kas jõuab, veel alla 20 tunni aega ja mul pool läbi… Eks näis.
Ootan ka küsimusi (vihje paarile isikule, kes lubasid mind küssadega pommitada).

Suhted võivad tapvad olla, ettevaatust.
Oliver.

Napikas, kolmas postitus täna. Heh.
Tahtsin tglt rääkida muusikast, mustast blogist korra ja ka anonüümsest isikust T..
Alguses, muusika. Avastan viimasel ajal palju muusikablogisid. Sealt tuleb mulle sageli meelepärast muusikat ja kui selle alla laen, pole see illegaalne ka, sest tegu on promoalbumitega. Me not pirate. Igatahes, tahtsin rääkida vaid ühest, hetkel mulle väga olulisest laulust. Electric Youth – Lying Still (mp3-link). Kuula sõnu! Lihtsalt nii hea. Midagi electro ja jazzi vahepealset. Megafusioon.
Veel ka mustast blogist. Sinna tegin täna uue sissekande. Kuigi jääb selline mulje, nagu teeksin enesetapu, siis ei See on lihtsalt selle crushi lõppemise tulemus. Oxy kirjutas, mitte mina. Loe ja kommenteeri, mis mõte sinuni jõudis. Tegelikult oli sissekanne vaid ühele isikule möeldud, aga ma ei tea, kas tema sinna jõuab… Ja kas ta end ära tunneb. Andke teada, kes peab end musta blogi peategelakseks. Õige vastuse puhul auhinnaks mina ja mu armastus. (polnud nali).
Pakkumised oodatud ja jää pärast eitust ikka ellu, eks?
Ja siis veel Earth Hour’ist. Mul see õnnestus, aga mu pereliikmetel mitte. Niiet, meil ikka telkud, kodukino ja arvutid undasid. Minul oli kõik väljalülitatud ja vaatasin lage see tund aega, kassiga. Vahva oli energiat säästa. Enda energiat.
Ja siis veel mrs. T. aka see anonüümne isik, keda ma tean, aga ei tea. Noo, ta tuli minu soovil täna minuga taas rääkima. Olen natu segaduses, nimel, tahaks ta isikut teada, aga ei taha ka. Ma tean, et olen teda siin blogis maininud… Ja veel paari andmejuppi ta kohta. Tundub nii ilmselge, et ta on üks teatud isik, aga samas, nime eestähed ei klapi. Täiesti uskumatu, ma ei tea kellega räägin. Siuke väääääga imelik tunne. Ootan teda taas rääkima, siiski.
Ja eelmisest postitusest ka. Tahan veelkord kõiki endümbritsevaid inimesi tänada. Te olete ülimad :’-)
Ja ongi tänaseks kõik. Paari minuti pärast homme, ja 3 tunni pärast keeratakse kellasid, ära ära unusta.

Tahaks kalli.
Oliver.

Niisiis, postitus neist uskumatutest inimestest, kes mu läheduses seismas. Järjekord pole tähtis.
Elin Juba rohkem kui aasta aega kõige parem. Meie msni vestlusajalugu meenutab küll midagi psühholoogi külastuse ja pornokogu vahepealset, aga vähemalt on meil alati õhtud sisustatud.
Diana Kahe nädalaga saime parimateks. Nüüdseks teame üksteise saladusi ja oleme teineteisele üsnagi asendamatud.
Mari Oleme tuttavad küll juba pea 9 aastat, aga lähedased vaid mõne aasta. Oleme samuti teineteise usaldusisikuteks.
Need olid parimad parimad. Ehk mu parimate-kolmnurk. Edasi tulevad “muud”, kelle seas võib olla nii klassikaaslasi, msni-vestluskaaslasi, blogilugejaid kui ka sõpru/sõbrannasid.
Mirjam Viimasel ajal on me msniajalugu väga huvitavaks muutunud. See on hea. Koolis muidu pomm positiivsust.
Lea Nüüd suhtlus natuke ära vajunud, aga sellele uut tõuget oodata, kohvikus. Tõsiselt lahe isiksus.
Liisa-Andra ja Hannes kaks isikut, kes suht juhuslikult minuga tänu sellele blogile tutvusid ja nüüdseks väga headeks msni-vestluskaaslasteks välja arenenud. Toredad inimesed. Hannes on eriline, mu jaoks, teatud mõttes (tema ja parimad teavad).
Elli Jaa, kunagi oli meil hull teema riidekappide, sülearvutite, prügikastide ja võileivagrilliga. Nüüd kaugeneme pidevalt, kahjuks.
Merli, Kadri, Merily, Marta, Helen, Mammu. Kõik, kelleta vahetunnid ja ka tunnid igavamad oleksid. Viimane aasta, kus me kõik koos…
Egert Üks sõber, kellega juba pikka aega plaan kokku saada. Oleme samast magalast pärit.
Nele Laagris eriti palju ei suhelnud, nüüd oleme juba ka linnas koos käinud. Roosad salgud, nüüd juba jaapani-UFO stiil, mega. Mulle meeldib.
Erki Paraleelikas tegelikult. Ta on megaavatud ja tal on ülimad silmad. Tõsiselt.
Heikki Temega sain üsna imelikku teed pidi tuttavaks. Ülivahva inimene. 04.04 ka laululahingus
Mario Kelleta oleksid tunnid kindlasti vähemalt poole igavamad.
Päiv Kes on tegelikult targem, kui välja paistab. Oleneb teemast.
Liis Blogilugeja- ja pidaja. Megavahva blogi omanik ja täitsa eriline isik (selline mulje jäi blogist)

Pean ka mainima, et inimesed muutuvad, aeg läheb edasi ja mõned lähevad kaugemale, mõned aga tulevad lähemale. Tekib uusi ja kaob vanu. Paari nädalaga võib kogu see list teistpidi olla. See on siis lihtsalt hetkeseisukord. Loodetavasti ei tee keegi selle postituse tõttu enesetappu. Ja pean ka mainima, et võib-olla olen siin maininud ka musta blogi tegelasi, aga võib-olla mitte. Mõistatage.

Tänan, et viitsite mind kannatada
Oliver.