Oliveri ajaveeb

stiilivärskendus

Oliver — Sat, 28 Aug 2010 19:44:29 +0000

Nujaa, viimasel ajal on taas palju toimunud. Elu on kiireks läinud – iga päev tuleb kirjutada-toimetada ja mõni päev (näiteks täna) pildistada. Täna terve päev linnamööda ringi jooksnud ja pildistanud küll moeshowd ja ka festivalieksponaate.
Aga ostsin mõned uued riide- ja muud esemed ja nüüd stiil natuke teistsugusem jälle. A ja juuksuris käisin ka. Siin üks hästi halva kvaliteedi ja üldse halb pilt sellest. Varsti saab paremaid, ma loodan.

Aga rohkem hetkel ei oskagi midagi rääkida. Varsti kool ja… loe ikka http://noortehaal.ee

Oliver

juhhei

Oliver — Mon, 23 Aug 2010 17:34:47 +0000

Niisiis, pikka ja ränka (okei, veitsa liialdan. Palju tööd tglt ikkagi jah…) tööd nõudnud värk on lõpuks vilja kandnud.
Aka, mu gig on laivis: noortehaal.delfi.ee
Ja täna tehti pilti ka meist, vaata siit.
Sõberid saavad varsti teemakohast nänni kah mu käest. Jei!

Oll

kool ja töö ja elu

Oliver — Fri, 20 Aug 2010 13:24:18 +0000

Üle pika aja jälle mõtlesin, et kirjutaks siia kah…

Palju on muutunud, päris palju.
Kool on algamas ja september iga hetk kätte jõudmas. Mõneti igatsen kooli, samas… No ma ei tea. Üks asi mis põnevust pakub, on see, kas olen kapis (mõtlen seda, kuhu riideid saab panna ) sel aastal üksi või mitte – oleneb minuga kappi jaganud(jagavast?) klassivennast…
Kes veel ei tea siis olen nüüd tööl ka. Siiani seal kõik sujumas, esmaspäeval (23.augustil) näed tulemust, vaata delfisse sel päeval
Suvi on vahepeal läbi saamas ja esimene märk sellest on see, et jäin ülemiste hingamisteede põletikku. Kurk valus ja nina kinni ja kõri paistes ja värki. Suht kräpp värk, aga noh, midagi pole teha. Saan asjad arvuti-telefoni teel ka aetud.
Igatahes on kõik ülisuperhästi – mu elu on täpselt selline, nagu soovin. Tõsiselt, ma olen unistanud, et selles vanuses selliste asjadega tegeleksin ja tegelengi! Olen ajakirjanik ja fotograaf ja mul on sõbrad, suurepärane sotsiaalne elu. Muidugi ei puudu vaenlased ja muu säärane, aga see käib asja juurde!
Igatahes olen nüüd hakanud mõtlema, et kogun veits raha, ostan enda kaamerale lisavälgu ära, saab veelgi rohkem pildistada, juhhu.
Ja teine ost mida teha tahaks on iPhone. Kusjuures tahan endale osta 3GS mitte uusima, 4. Uusim on liiga… mitteminuliku disainiga
Väljakolimise plaan on hetke seisuga karil. Mitte halvas mõttes, oh ei. Lihtsalt pean paremaks elu kodus, sest siin on kõik olemas mis vaja ja selleks, et sõbrad külas saaksid käia ei ole mul oma korterit vaja – mul on piisavalt suur tuba ning leebed vanemad. Läbusid ei korralda ma nagunii, need ju mõttetud.
Elu on viimasel ajal lisaks kõigele üllatanud päris mitmeti ja positiivselt. Eriti huvitavad on üllatused seoses väljendiga “Eesti on ikka niiiiii väike”. Näiteks, tuleb välja, et mu alumine naaber on mu tuttav ja igati tore kutt. Kuna mu kodumaja on ebatavalise planeeringuga siis pole me samas koridoris ja seetõttu enne kokku põrganud kui mõni hommik tagasi.
Mis siis veel? Hmm… Soovitan kõigile Aasia toitude fännidele Gotsu’t. See on Kunderi 23 asuv Korea toitude restoran. Ülihead toidud ja üliäge teenindus.
Rohkem nagu ei oskagi millestki rääkida…
Ahjaa, üks palve ka kõigile lugejatele. Et võiksid kommentaaridesse kirjutada, millest sooviksid lugeda noorte-uudistesaidilt. Probleemid, asjad, kohad jne, kõik sobivad
Kes tahab isiklikumalt mõnest teemast rääkida, võib saata meili oliver.hainsalu@delfi.ee

Loodan, et teil läheb sama hästi kui mul!
Oliver.

edasiminek

Oliver — Thu, 29 Jul 2010 21:36:00 +0000

Mõtlesin kirjutada ühest elu paratamatusest – valikutest. Kuna juhuslikult hetkel selline kokkusattumus, et palju valikuid sattus ühte hetke, siis hakaksin mõistma, et iga valiku taga on midagi palju enamat kui lihtsalt mõte.
Iga valik paneb paika uue suuna. Lisaks, mõned valikud võivad teisi su ümber kahjustada. Nii tuleb teha valik – kas olla egoistlik või mõelda ka teistele. Mõlemat korraga ei saa – ma proovisin.
Üritasin enese valikuid teha nii, et need tooks kasu nii mulle kui teistele. See viis mu lõpuks rajalt välja ja elasin hetkeks kellegi teise jaoks. Täpsemalt seletades oli see üks mu parimaid sõpru ja liigagi suur osa mu ajast ja energiast läks selle peale, et ta oma tüdrukuga kokku saaks ja püsiks. Tegin seda lihtsalt, heast tahtest, sõbrana.
Ei läinud kaua kui heatahtlik tegevus ei saanud vastutasuks midagi ning tõi mulle endale kaela probleeme ja ajapuudust.
Lõpuks sain aru, et mind kasutati haledalt ära. Ettekäändeid toodi igasuguseid, kuid lõppude lõpuks on igaühel oma elu elada. Minul ka.
Viimasel ajal olen aga olnud oma valikutes egoistlikum ja see on mind elus päris suurte sammudega edasi viinud. Plaanin kodust väljakolimist, sain palgalise töö ajakirjanduses ja leidsin palju paremad sõbrad, kui varem kunagi olnud on. Kuigi jah, olen alles 17 ning ei tea veel elust suurt midagi siis just see võib olla suur samm edasi. Küll tundmatusse, kuid edasi. Tagasitee on alati olemas, so…
No igatahes võin öelda, et elu on toonud päris uskumatuid valikuid. Kui nüüd egoistlikult mõtlen, liigun vaid edasi ja edasi. Kui aga teistele mõtlen, jään lihtsalt paigale sammuma (kuigi lisandub teatud aspekte).
Võin igatahes öelda, et olen õnnelik. Mul on kõik mida vajan

Oliver.

kolumniblogi?

Oliver — Thu, 08 Jul 2010 20:33:36 +0000

Jeaaah, blogi on välja suremas ja üldse olen siit blogosfäärist kuidagi eemaldumas. Vahin aint pildiblogisid vahetevahel. Imelik, alles olin siin nii sees. Aga sotsiaalmeediast(twitter, fb etc) ei eemaldu vist veel pikka aega.
Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud. Kokkuvõttes olen oma paaris parimas sõbras päris pettunud. Ei tasu ikka inimestelt loota kunagi mitte midagi. Ja ega ükski heategu karistuseta ka jää.
Kohutav, kuidas mõned inimesed lihtsalt, vihahoos ja/või armastusest pimestatuna, ütlevad lahti kõigest – oma elust, sõpradest jne. Aga eks see ole nende enda valik, aga mõnda asja enam tagasi ei saa. Kunagi.

Mõtlesin blogist arendada kolumniblogi või sellise… Kirjutan igal reedel pikema sissekande kus sees nn “nädala mõte” ja samas kirjutatud ka minu nädalast selline kokkuvõtteke vms. Mõtetest rohkem, kui tegevustest.
Muidugi ma ei ole päris kindel, et igal reedel leian aega siia kirjutada + mul on millest kirjutada, nii, et ma ühtegi sõpra ei kaotaks. See blogi on igasugu asju põhjustanud

Eks ma katsetan ja proovin. Peakski esimese katse kohe nüüd tegema. Kirjutan järgneva teksti 01.07 – tänase kohta.

Parim kaitse on rünnak või parim rünnak hoopis kaitse? Või hoopiski nurga taha pugemine? Pigem on parim kaitse ignoreerimine ning rünnak pilk, äärmisel juhul sõnad. Vaimne vägivald on ju kordi hullem kui füüsiline, sest füüsilisest on (tavaliselt) võimalik paraneda.
Tegin avastuse – blogimaailm ei valeta. Kunagi nägin pilti “You love person who you think about during the sad songs.” Ja nüüd märkasin, et teatud lauludega seostuvad teatud inimesed ja need inimesed on minu kõige paremad ja kallimad sõbrad. Igaühega seostub vähemalt üks laul. Kuulasin Dragonette “Pick up the phone” ja järgmisel hetkel avastasin end helistamast heale sõbrale, kellega hetkel tülis olen ja kellega see laul lihtsalt seostub. Tahtsin lihtsalt temaga kontakti saada. Saingi, aga see jäi poolikuks, nagu kogu meie suhe on jäänud. See on nagu külmkappi jäätud lahtine juustupakk mille nädala pärast minema viskad, sest juust on ära kuivanud. Kardan, et meie suhe kuivab ka kokku. Õnneks on meie puhul vist tegu hermeetilise pakendiga. Õigemini, ma olen suhte nii üles ehitanud, et tal pole pääsu. Kuri ja kaval ja vastik, aga kasulik mõlemale osapoolele, isegi kui mõnikord nii ei tundu.
Nädala teises pooles sai ka otse-eetris tsirkust näha. Ei taha sellest hetkel lähemalt väga kirjutada ja tolmu üles keerutada, aga muigama võtab siiani. Inimesed on siiski loomad.
Kui vajad ellu vürtsi, kasvata aknalaual basiilikut. Mina tegin seda ja vürts lisandus igal tasandil.

Ära unusta kommentaari lisada
Oliver

Mai on käes!

Oliver — Sun, 09 May 2010 18:09:00 +0000

Hei-hei!

Pole siia päris kaua aega kirjutanud, mõtlesin, et viiks teid kurssi üle väega pika aja.
Päris palju on juhtunud. Mu käsi on kipsis ning olen uue noorteprojekti juht. Kohe kõigest lähemalt…

Eelmisel neljapäeval harjutasime kehalises topispallidega midagi. Suutsin palli nii kinni püüda, et näpp läks päris ebaloomulikku asendisse. Õhtul läks näpp paiste ja siniseks. Käisin traumapunktis, kus tehti kindlaks, et liigesest on kild väljas. Ja nüüd on käsi kipsis.

Lisaks hakkasin N-grupp MTÜ alt tegema uut projekti Pilguheit. Selle kohta on rohkem siin. Põhimõtteliselt korraldan üritusi. Sain tänu sellele oma viienda e-postiaadressi. Ja ma kasutan neid kõiki aktiivselt.

Koolis on kõik tore, mul pole ühtegi kahte kursusehinnetes. Kolmapäeval oli ühel klassiõel essa tunni ajal krambihoog, mis oli suhteliselt jube. Kutsusime kiirabi ja värki… Aga nüüd juba kõik korras.

Viimasel ajal on suhete alal läinud väga huvitavaks. Olen uusi, väga huvitavaid sõpru leidnud. Samas olen ühe parimaga päris pikalt tülis…

Ja mul on kohe-kohe sünnipäev. Ei tea kelle peole kutsun veel, hetkel vaid paar kindlat… Jap, ma korraldan üle aastate ka peo.

Igatahes ootan kõiki Pilguheidule, mis peaks varsti-varsti toimuma.

Päikest!
Oliver.

sayat.me

Oliver — Mon, 19 Apr 2010 17:39:38 +0000

Jah, olin oma tutvusringkonnas üks esimesi kes selle endale tegi. Tegu on kohaga kuhu teed kasutaja ja siis teised saavad sinu kohta täiesti anonüümselt arvamust avaldada. Tõesti, see on täiesti anonüümne, mitte mingi pettus.

Siiani on vastukaja olnud üsna kirju. Soovitatud on nii suitsiidi kui samas vaimus jätkamist. Jah, sellesse peaks enda kasutaja tegema vaid inimene kes suudab kriitikat kaine peaga võtta ega kipu enda iga arvamusavalduse pärast muutma.

Nagu twitteriski ütlesin, eestis on selle asja tegemine suht riskantne, sest enamikele eestlastele (ma ei räägi praegu indiviididest vaid enamusest) meeldib teistele “ära panna” ja halvasti öelda. Eitea, miks see nii on. Muide, kui seda twitteris ütlesin, öeldi kohe sayat.me’s järgnev fraas:”no mida ärapanija :S tegid omale kasutaja siis julge tunnistada et tglt sa inimestele ei meeldi eks”.

No ma tunnistan tõesti, et ma ei pruugi inimestele meeldida. Inimesed on erinevad ja ega ma peagi kõigile ju meeldima.
Huvitav on vaadata just seda, et inimene kes selle seal ütles ei öelnud mulle seda twitteris. Anonüümselt on ju ikka parem kriitikat pommitada või jaa.

Igatahes selle mõte on tegelikult see, et saad kriitikat (konstruktiivset, mitte stiilis mine-tee-enesetapp-keegi-ei-taha-sind jne). Ja teine on see, et saab anonüümselt komplimente teha. Kõike ei julge ju näkku öelda (võiks, aga millegi pärast ei öelda).

Selle peaks tegema inimene kes on valmis selleks, et ta trambitakse maatasa. Tegelikkuses ei pruugi nii olla.

Minu sayat.me on aadressil sayat.me/oliver. Võiksid ka midagi kribada sinna.

Selle blogiposti “tellis” lugeja Kertu. Tänud talle ’

Päikest!
Oliver.